Tallinna Ülikooli tudengid Silvia ja Kadi, kes osalesid Proovikivis ülikooli ELU aine raames, räägivad projektiõppes saadud kogemusest. Nende valitud väljakutseks oli vaimse tervise teadlikkuse tõstmine ühiskonnas ja õpetajatele koolituste koostamise algatamine.
Kuidas Sa Proovikivisse sattusid?
Kadi: Proovikivist teadsin juba varem ja kui oli ülikoolis vaja ELU aine raames valida endale projekt, siis avastasin enda rõõmuks, et on võimalus osaleda ka Proovikivis.
Silvia: Proovikivi on muidugi kohustusliku ELU kursuse üks osa. Otsides endale huvipakkuvat projekti sattusin kokku vingete inimestega, kellega jagasime sarnaseid vaateid ning nii üheskoos teiste tudengitega sattusingi Proovikivisse.
Kuidas valisite teema?
Kadi: Meie grupp valis vaimse tervise teema ja jaotus siis kaheks – üks pool keskendus noortele ja väljakutse loomisele Proovikivi veebi, teine õpetajatele ning avalikkusele ja meie eesmärk oli teadlikkuse tõstmine vaimsest tervisest. Minul oli avalikkuse osa eelnevalt niikuinii plaanis, oli väga lahe, et sain selle ülikooli ainega siduda.
Silvia: Projekte uurides ja endale sobivat valides jäi just selle konkreetse sisu tutvustuse juures silma juhendaja väljavaade muuta maailma. See kõlas juba eos vahva katsumusena ning ühises arutluses, kuidas maailma siis tegelikult muuta võiks, tekkis ka idee muuta maailma süvitsi, keskendudes vaimsele tervisele. Idee tuli inspireerituna sellest, et parandades inimeste vaimset tervist, on võimalik parandada ka ühiskonna produktiivsust jne.
Mis oli projekti eesmärk ja mida te saavutasite?
Kadi: Meie väljakutse keskendus kahele asjale – õpetajatele ja nende teadlikkuse tõstmisele ning avalikkuse teavitamisele ja lahendustele, kuidas vähendada vaimse tervise kulutusi, mis on hetkel samas suurusjärgus kui kulutused kogu riigi kaitsele ja aidata tõsta nende elukvaliteeti ja võimalusi tööturul, kellel on töövõime langus või puue vaimse tervise tõttu. Kirjutasime koostöös Üliõpilaskondade Liiduga artikli ja saatsime selle Eesti Päevalehte. See seisis seal üsna kaua, sest oli aasta lõpp ja teised teemad olulisemad, meie lugu poleks saanud eriti tähelepanu. Tänud toimetajale, kes lükkas artikli ilmumise jaanuari algusesse.
Silvia: Nagu Kadi ka mainis, keskendume probleemi lahendamisel õpetajatele. Lisaksin siia juurde selle, et aidates õpetajaid on selle kaudu võimalik aidata ka noori. Õpetajad on õpilastele justkui teised vanemad, mistõttu on nad neile eeskujuks ja võivad suuresti aidata noore tervislikule arengule kaasa.
Mis oli kõige raskem ja mis oli kõige toredam osa?
Kadi: Küsitluste koostamine oli kõige keerulisem ja väga meeldiva üllatusena tuli minu jaoks Õpetajate Lehe abi küsitluse levitamisel õpetajate hulgas. Hästi kahju oli, et alguses sattus artiklisse vale link, aga kes teeb, sellel juhtub.
Silvia: Projekti kulg oli tegelikult võrdlemisi sujuv. Tekkis ikka apsakaid või plaanide teistsugust kulgemist nii ajalises kui teostuslikus mõttes kuid lõppkokkuvõttes oli kogu protsess tore ja unustamatu elamus.
Mida Sa õppisid?
Kadi: Õppisin seda, et kui teha õiget ja vajalikku asja, siis on lahendused justnagu “nurga taga” ja tulevad ise Sinu juurde, ilma et peaks metsikult vaeva nägema. Kõige raskem osa oli küsitluste koostamine – sain teada, et iga küsitlus ei toogi tegelikult vastuseid ja see peab olema väga läbi mõeldud. Samas tuleb alati kaaluda ka seda, mis on küsitluse eesmärk – on see tõsine teadustöö või hoopis tagasiside, sest vastavalt sellele tuleb teha ka küsimuste keerukus.
Minu jaoks oli huvitav kogemus ka see, et isegi kui alguses on tohutu segadus, võib sellest sündida väga äge asi. Olen meie tiimi tulemuste üle väga uhke, sest vahenädalal öeldi projekti vahehindamist teinud komisjoni poolt, et meil on väga ambitsioonikad plaanid ja kaheldi, kas me saame ikka hakkama – me saime!
Silvia: Õppisin projekti käigus nii ühiskonna kui ka enda kohta. Küsimustike ja ka uuritavast materjalidest sain teada reaalseid probleeme ja kitsaskohti, millega meie ühiskond silmitsi seisab. Samamoodi tehes taustauuringut vaimse tervise teemal, õppisin midagi sealt enda kasuks, et ka olla iseendas tervem.
Mis teie projektist edasi saab?
Silvia: Ideid, kuidas koolitusi õpetajatele koostada ja ellu viia tuli projekti käigus mitmeid. Üks vingem ja huvitavam kui teine. Tulevikku vaadates visualiseerin tervemat ühiskonda ja rõõmu sellest, et sain oma projekti kaaslastega olla nende inimeste seas, kes on sellise tuleviku kujundamisele andnud oma panuse.
Sellest tulenevalt on siiras soov projekti veel edasi arendada ja koolitused õpetajateni viia.
Kadi: Mina loodan väga, et suutsime oma Eesti Päevalehes ilmunud artikliga panna aluse ühiskondliku arutelu tekkele või anda kellelegi idee meie väljapakutud lahendusi riigi kulutuste vähendamiseks vaimsele tervisele ja vaimse tervise probleemidega inimeste toetamiseks edasi arendada.
Kas soovitaksid Proovikivi ka teistele?
Kadi: Kindlasti. Juba sellepärast, et Proovikivi projektidest sünnivad päris asjad, mitte ei ole sellised ühekordsed tuulekesed.
Silvia: Soovitan! Samas soovitan ka Proovikivi raames luua midagi sellist, millest on päriselt kasu, mitte ainult taga ajada oma EAP punkte. Tehes midagi, millest võib tunda rõõmu ja näha tulemusi, saab tunda ka protsessist rõõmu.
Lisinfo tehtud tööst:
Artikkel Õpetajate Lehes: “Tallinna ülikooli tudengid koguvad infot õpetajate teadlikkuse kohta vaimse tervise teemadel”
Artikkel Eesti Päevalehes: “Üliõpilased: me tahame saada maksumaksjateks, mitte eluaeg abirahadest elada”
