Rääkisime Heli Kirsi ja Agne Jõgisega Rakvere Riigigümnaasiumist. Alguses tutvusime intervjueeritavatega ja uurisime, mis on projektipõhise õppe tähendus ja selle valiku põhjendus. Loodame, et nende kogemus keskkooliõpilastega projektiõppe läbiviimisest inspireerib ka teisi õpetajaid oma professionaalsel teekonnal.
Päisepildil: Õpilased Rakvere Linnavalitsuse lõimitud projektide päeva alguses, kus linnavalitsuse esindaja rääkis laiemalt linnavalitsuse tööst ja sellest, kuidas noored kaasatud saavad olla.
Tutvustage ennast – mis on teie nimed ja mida õpetate?
Heli: Mina olen Heli Kirsi. Õpetan Rakvere Riigigümnaasiumis ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Soovijatele ka filosoofiat ning eelmisel aastal õpetasin ka rahvusvahelisi suhteid.
Agne: Mina olen Agne Jõgis, õppekorraldusjuht. Eelmisel aastal õpetasin keemiat, praegu juhendan uurimistöö aluseid.
Kuidas teie mõistate projektipõhist õpet ja miks olete selle lähenemise valinud?
Agne: Projektipõhine õpe võimaldab teemasid käsitleda laiemalt ja eri ainete kaudu. Näiteks keemias saab lõimida loodusteadusi, aga miks mitte ka sotsiaalaineid – nii tekib suurem pilt ja tähenduslikkus.
Heli: Meie jaoks tähendab projektipõhine õpe ka kultuuripärandi mõtestamist. Üks projekt, mida me lõppastmes läbi viisime, oli seotud pärandi talletamisega. Käisime Rakvere Linnakalmistul korrastamas tuntud Virumaa inimeste hauaplatse. Kaasasime sellesse Eesti Kunstiakadeemia õppejõude, kes rääkisid restaureerimisest ja konserveerimisest, tutvustasid keemilisi protsesse, mis puudutavad näiteks paekivi või marmorit. Tegemist oli käed-külge kogemusega, mille kaudu õpilased mõistavad, mida tähendab pärandi hoidmine ja milline töö selle taga on. Pärast saab tehtut vaadata “enne ja pärast” fotodelt – see tekitab rõõmu ja uhkust. Ja see pakub huvi kõigile, olen märganud, et tihti just poisid on mõnes tegevuses eriti põhjalikud.
Kust alustada projektipõhise õppega ja millist tuge vajavad õpetajad?
Kui soovite sellist projekti läbi viia, siis kust peaks alustama?
Heli: Meil on kaks olulist alust. Esiteks õpetame õpilastele teemade tausta – näiteks ajalootundides saab luua vajaliku raamistiku, mis aitab paremini mõista, miks ja kuidas midagi tehakse. Teiseks ei saa me läbi ilma koostööpartneriteta. Meie koolis ei õnnestu ükski projekt ilma nendeta. Kui projekt on juba varasemast tuttav, piisab mõnest e-kirjast või telefonikõnest.
Päranditeemalise projekti puhul on meie partneriteks olnud Muinsuskaitseamet – nii Tallinna peakontor kui Lääne-Virumaa inspektorid –, kes aitavad leida sobivaid objekte. Samuti teeb koostööd Rakvere linnavalitsuse töötaja, kes haldab kalmistut ja aitab ette valmistada, millised objektid võiksid õpilastele sobida. Lõpuklasside puhul püüame leida veidi suurema vastutusega ülesandeid, et see oleks neile piisavalt kaasahaarav. Kui objektid on valitud, saame need õpilastele ette näidata ja koos läbi arutada.
Ühe sellise projekti raames käisime Rakvere Linnakalmistul, näiteks Juhan Kunderi hauaplatsil. Seal esitasid õpilased kohapeal suulise ettekande – soovitavalt peast. Selleks olid nad eelnevalt kogunud, selekteerinud ja süstematiseerinud teavet. See andis võimaluse arendada nii aine alaseid teadmisi kui ka eneseväljendus- ja esinemisoskust. See oli väärtuslik kogemus nii neile kui meile juhendajatena. Aga veelkord – sellist projekti poleks saanud läbi viia ilma tugevate koostööpartneriteta.
Agne: Sama kehtib ka lõimingu projektide puhul. Koostöö on kõige alus – nii partneritega kui ka koolisiseselt. Üksi ei vea ükski õpetaja projekti välja. Kolleegide vaheline usaldus ja valmisolek panustada on ülioluline.
Kuidas leiate uusi koostööpartnereid, kui alustate täiesti uuest ideest?
Agne: See sünnib protsessi käigus. Alguses on mingi mõte, hakkad tegutsema ja tekib uusi ideid. Järgmiste kordadega kujunevad kontaktid välja ja neid saab edasi arendada. Sageli aitab ka suhtlusvõrgustik – tuttavate kaudu leiab vajalikke inimesi. Kogukond on meil üldiselt koostööaldis.
Heli: Üks näide on lõpuklasside lõiminguprojekt „Kuni su küla veel elab“. Seal toimus Rakvere Linnavolikogu simulatsiooniistung, mille idee pakkusin välja mina. Teemaks oli Rakvere linna põhikoolide võrgu ümberkorraldus. Õpilased pidid võtma ise ühendust koolide direktoritega, saatma kirju, leppima kokku kohtumisi. Meil kui õpetajatel oleks olnud kontaktid olemas, aga me tahtsime, et nad ise tegutseksid. Selles protsessis selgus näiteks, et klassis on neiu, kes tegeleb hobikorras fotograafiaga – me ei teadnud sellest midagi. Nüüd sai ta võimaluse särada. Sellised projektid võimaldavad õpilastel proovida erinevaid rolle, mis võivad suunata neid tulevases elus. Tekib tähendus ja eduelamus, jätavad isikliku jälje kooliellu.
Lõpus esitati ühiselt laul.
Millist tuge teie kui õpetajad vajate selliste projektide läbiviimiseks?
Agne: Kõige olulisem on aeg. Aeg mõtlemiseks, ettevalmistuseks, materjalide koostamiseks. Me anname õpilastele vastutuse, aga me peame ka ise olema valmis neid juhendama – mõtlema läbi võimalikud stsenaariumid ja ootamatused.
Heli: Tähtis on ka kolleegide tugi. Vajame kolleege, kes julgustavad ja kuulavad, mitte ei laida ideid maha. Projekte tehes võib tulla tagasilööke ja ebaõnnestumisi – siis on hea, kui keegi ütleb, et pole midagi ja teeme edasi. Samuti on oluline paindlikkus ja vastastikune mõistmine, eriti kui on vaja kolleegide ainetundidest aega näpistada.
Õpilaste reaktsioonid ja areng projektide käigus
Kuidas reageerivad õpilased, kui projektidega alustatakse?
Agne: Alguses võib esineda tõrksust – uus asi tekitab ebamugavust. Näiteks loodusainete lõimingu puhul oli esialgne tagasiside väga negatiivne: “täiesti mõttetu, andke meile tavalisi matemaatikatunde.” Aga lõpuks, refleksioonis, öeldi, et tegelikult oli täitsa tore. Selline muutus näitab arengut – õpilased õpivad analüüsima, suhtlema, leidma lahendusi.
Heli: Paljud eelistavad kirjalikke ülesandeid – täidan töölehe ära ja tehtud. Aga projektid arendavad suulist eneseväljendust, mis on eluks väga oluline. Meie koolis on küpsuseksam näiteks suuline, kus tuleb mõtestada enda arengut läbi kolme aasta. Projektid on selle kõige ettevalmistuseks.
Millised on olnud keerulised hetked projektide käigus?
Heli: Üks probleem on puudumised. Kui projektiarutelu toimub tunnis ja mõned õpilased puuduvad, siis nad jäävad otsustusprotsessist välja. Kui hiljem selgub, et nad pole rahul tehtud otsustega, siis see on keeruline olukord – nad ei tea, kuidas otsus sündis. Õpetajale on see frustreeriv.
Agne: Mõnikord on küsimus ka ootustes. Õpilased tahavad kohe teada, kuidas lõpuaruanne või esitluse struktuur välja näeb, aga meil pole kõike veel paigas. Siin tekivad ootuste ja info jagamise erinevused. Ka õpetajad õpivad selle käigus.
Kas meeskonnad pannakse paika õpetajate poolt või saavad õpilased neid ise valida?
Agne: On erinevaid lähenemisi. Mõnes projektis, näiteks loodusainete lõimingus, jagame rühmad ise, lennuüleselt. Õpiprojektides saavad nad ise valida.
Heli: Tavapärases tunniski, kui teen rühmatööd, küsin, kas nad tahavad ise tiimid teha – tihti tahavad. Miinuseks on see, et oldakse „omadega“, seeläbi aga koostööoskus väga ei arene. Kui rühm tuleb loosiga, peab õppima töötama inimestega, kellega muidu ei suhtle.
Agne: Tagasisidest tuleb sageli välja, et õpilased leidsid uusi sõpru. Ma olen ka öelnud, et ainus aeg elus, kui saad ise tiimikaaslasi valida, on siis, kui oled ettevõtte juht. Meie eesmärk on aidata neil mugavustsoonist välja tulla.
Lõpetuseks
Kas projektipõhine õpe on teie arvates õnnestunud?
Agne: Jah, ma usun, et projektipõhine õpe on õnnestunud. Kui projekt on läbimõeldult üles ehitatud, saab sinna oskuslikult põimida ka ainealased teadmised. Loomulikult ei lähe kõik alati veatult – aga just tänu kogemusele ja refleksioonile saame iga järgmise korraga midagi paremini teha.
Heli: Projektõppe puhul tekib küsimus, kuidas tasakaalustada ainealast sisu ja arendavaid oskusi. Näiteks lõiminguprojektis „Kuni su küla veel elab“ tegeles üks klass volikogu simulatsiooniga, teine tuumaenergia teemaga. Need projektid võtavad ära tavatundide aega – tekib küsimus, millal saavad nad kätte ainealased teadmised? Aga tulevikus vajatakse paindlikkust, väljendusoskust, koostööd, mitte ainult faktiteadmisi.
Agne: Just – hea projekt seob faktid ja oskused kokku. Midagi ei jää õppimata, kui projekt on nutikalt planeeritud.
Heli: Ajalooõpetajana ütlen, et seoseid ei teki ilma faktideta – need peavad olema omandatud, muidu jääb teadmine pinnapealseks. Samas on projektide kaudu võimalik mõtestada teadmisi sügavamalt. Oluline on leida tasakaal akadeemiliste teadmiste ja eluliste oskuste vahel.
